Chofu festival

Eelmisel nädalavahetusel toimus siis ülikooli festival. See siis tähendab seda, et kogu ülikooli ala oli täis telgikesi, kust sai siis head ja paremat söögipoolist osta. Ettevalmistused festivaliks algasid juba neljapäeval, et siis reedel saaks kohe hommikul peale hakata. Reede oli nimelt riigipüha siin. Lisaks toidule sai näha erinevate koolis tegutsevate huvialaringide esindajad oma osavust näitamas. Näiteks sai vaadata žonglöörimist, jazz klubi esindajad avasid väikese jazz kohviku, fotoklubil oli üles padud fotonäitus ning lisaks sellele sai mängida bingot ning toimus ka ülikooli missi valimine. Missi valimistega on siis selline lugu, et kuna suur enamus üliõpilased on meessoost, siis ka missivõistlus peetakse just nende vahel. Enamus osalejaist riietus mõneks animatsiooni karakteriks ning siis tantsis, kuid leidus ka neid, kes olid ette valmistanud mõne etüüdi. Kusjuures laval ei pidanus olema sugugi üksi, vaid võis ka grupiga kava esitada. Minu kooril on traditsioon sellel festivalil alati praetud nuudleid müüa ning nii siis ka see aasta. kolme päevaga müüsime 1200 portsu nuudleid, ehk siis kõik, mis varutud oli. Nuudlimüük on siis jäetud koori esimese ning teise aasta liikmete hooleks. Igaülhel oli siis oma toimknod. Näiteks toiduvalmistajad, müüjad, tönaval hüüdjad. Nemad siis olid tänaval ja hõikasid, et tulge meie praetud nuudleid ostma. Kusjuures igal päeval pandid siis kahele õnnelikule naise riided selga, ning saadeti tänavale hõikama.....Vanemad liikmed küll tulevad vaatama ning tihti veedavad palju aega telgis, kuid süüa teevad enamalt jaolt ikka nooremad. Kusjuures vanemad liikmed tihti osatavad süüa ja juua, mida siis jagatakse telgsiolijatega. Lisaks astuvad läbi ka enam kooris mitte aktiivselt osalevad inimesed ning tihti toovad ka noorematele liikmetele kingitusi söögi ning joogi näol. Mind küll päris nuudleid praadima ei lastud, kuid see eest imetlesid jaapanlased minu nuudlipaki avamise talenti. Nii et telgis olles ma siis peamiselt seda ka tegin. Kusjuures ka järgmises proovis rääkis üks koorikaaslane, kes festivalile ei jõudnud, et ta kuulis, et ma olevat andekas nuudlipaki avaja. Eks vähemalt üks karjäärivõimalus on juures....
Laupäeval toimus ülikoolis ka avatud uste päev, ehk siis kõik laborid avasid oma uksed ning näitasid, millega hetkel tegeletakse. Selle päeva võtsin ma siis nuudlipakkide avamisest vabaks, et laboris olla. Pidin ka väikese presentatsiooni tegema. Selle alguses oli ikka väga huvitav vaadata, et niipea kui jaapanlane istub toolile on ta suuteline magama jääma. Kusjuures ma polnud veel alustadagi jõudnud.
Igal juhul enamus inimesi, kes laborisse külla tulid, ei tundnud suurt huvi minuga projektist rääkismiel, paar korda küsiti, et kust ma pärit olen ning seda siis ka inglise keeles. Kuna ma ei tegele oma projektiga üksinda, siis teised inimesed selgitasid peamiselt selle kohta ning mina käisin ja vaatasin ka teiste laborite väljapanekuid. Õhtupoole ilmusid välja ka mõned juba lõpetanaud inimesed. Kusjuures enamus olid siis õpilased siis, kui ma esimest korda Jaapanis käisin. Ka nemad tõid kaasa küpsiseid ning komme ning peale ametlikku avatud uste päeva lõppu algas siis väike koosviibimine.

Takao mäge vallutamas

Kuigi osad soojematest maadest pärit inimesed nimetavad praegust ilma talveks ning käivad ringi, nagu oleks 20 külmakraadi väljas, on minu arust tegemist meil päris ilusa sügisega. Päeval on temperatuur ikka 15 kraadi kanti, öösel nii 6-8 kraadi.
Kuna sügis on Jaapanis väga värviline, ning minu linnast nii 25 minutise rongisõidu kaugusel asub Takao mägi, siis sinna ma otsustasingi täna matkama minna. Takao on Jaapani mõistes väike küngas, kuid Suurest Munamäest ikka hulga kõrgem, 599m.
Kohale jõudes oli siis esimene asi infopunktist kaardi saamine. Kusjuures seal oli täiest olemas ka inglisekeelne variant ning onukesed jagasid soovitusi, mis rada pidi oleks matkamine kõige parem.
Nagu ka piltide pealt võib näha, oli täna väga pilvine, ning tegelikult päris kõikides kohades ma ei jõudnud ära käia, kuna vihma hakkas sadama. Nimelt on mäe otsas veel mõned matkarajad, mis on siis suhteliselt tasased ning infopunkti onude käest kuulsin, et ka väga ilusad praegusel ajal. Kui mäe otsa sai ikka omal jõul ronitud, siis vihma tõttu alla vantsima ei hakanud, vaid kasutasin lifti. See oli siis selline tõstuk, nagu kasutatakse mäesuusatamisel mäest üles minekuks. Kusjuures, seal oli ka võimalus minna alla nöör-raudteega, kuid selle järjekord oli millegipärast 45 minutit, tõstukil aga ainult 15 minutit...

USA reis

Eelmise nädala veetsin siis mitte Jaapanis, vaid hoopis USA läänerannikul, Santa Monicas. Ning põhjuseks siis ICMI (International Conference of Multimodal Interfaces) konverents. Santa Monicasse oli kokku tulnud umbes 200 inimest erinevatest ülikoolidest ja firmadest, kes tegelevad tootearendusega. Mõned nimekamatest siis näiteks Nokia ning Disney Research. Kui enne oli mul arusaam konverentsidest, kui igavatest vanainimese üritustest, siis vähemalt seekord sellise üritusega tegemist ei olnud. Enamus osalejatest olid doktorandid või siis noored teadlased. Akadeemilise vanuse poolest olin mina üks noorimaid.
Enamuse ajast Santa Monicas võttis siis presentatsioonide kuulamine ning uue ajatsooniga harjumine (vahe Jaapaniga 16h). Kuid me ei läinud sinna ainult kuulama, vaid näitasi me ka oma projekte. Minu akadeemiline juhendaja esitles "Bouncing Star" elektroonilise palli projekti ning minu ülesandeks oli siis hetkel käsiloleva tudengiprojekti, mille kallal ma koos ühe laborikaaslasega töötan, esitlemie. Meie presentatsioonid ei kuulunud konverentsi põhiosasse, vaid viimasel päeval peetud töötubade programmi, mis siis tähendas, et pinget jätkus ikka lõpuni. Kuna töötubasid oli palju, siis meie töötoa kuulajaskond oli umbes 25 inimese kanti.Kuna viimasel minutil tehti meie töötoa kavasse väikesed muudatused, siis juhtus nii, et minu esitlus oli kohe peale Disney Researchi esitlust. Enamus teisi esitlusi olid siis interaktsiooni disaini teemadel. Näiteks räägiti meile robotist, mis on mõeldud autistidest lastele igapäevase suhtluse õpetamisest ning targa maja projektist, kus siis oleks võimalik näiteks käeviipega akna läbipaistvust kontrollida. Muide, nad praegu tegelevad töötava prototüübiga!
Lisaks konverentsile jäi ka natuke aega turisti mängimiseks. Konverentsi hotell oli umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel Santa Monica kaist, kus siis ka osad fotod on tehtud. Lisaks sellele kuulus konverentsi kavasse Sony Pictures stuudio külastus ning bankett. Filmistuudio ekskursioon oli küll väga huvitav, kuid seda suurt VAOOO effekti küll ei olnud. Ning viimasel õhtul käisime siis Los Angeles-i kunsti muuseumis ning sõime õhtust restoranis, mis väitis oma menüüs, et neil on Los Angelesi parim magustoitude kokk. Peab ütlema, et magustoit oli väga hea.

14 kaussi riisi ehk laululaager

Nagu ma ka enne olen maininud ühinesin ma siin Glee klubiga, mis tegelikult tähendab siis, et laulan meeskooris esimese tenori häälerühmas. Meeskooris siis sellepärast, et minu ülikoolis käib väga vähe naisi ning ka kooris on umbes 40 liikmest 34 mehed. Enamus meie laule on jaapanikeelsed, kuid laulame ka ühte ladinakeelset missat. Kui eelmisel semestril osalesime Tokyo kooriühingus, ning seal oli laule ka segakoorile, siis sel semestril on ainult meeskoori laulud kavas.
Kui tavaliselt harjutame teisipäeva ja neljapäeva õhtuti 2 tundi ning laupäeval kella 10st hommikul kella 4ni pelalõunal (vahepeal on ka tunnike lõunapausiks), siis suvevaheajal toimusid need 10.00-16.00 proovid lausa neljal päeval nädalas. Mis on siin teistmoodi, on see, et proov algab siis mitte hääle lahtilaulmisega vaid venitus- ning hingamisharjutustega ning peale 20 minutist võimlemist hakkame alles lahtilaulmisega tegelema. Ka ei ole meil igas proovis dirigenti. Nimelt on siin kombeks, et peale esimest aastat kooris valivad inimesed omale mõne ameti, teisel aastal siis õpitakse seda ning kolmandal aastal ollakse siis ametis. Üheks ametiks on siis ka dirigendiks olemine. See amet kestab siis tavalise ühe aasta asemel 2 aastat- algul abidirigent ning siis dirigent. Ehk siis õpilasdirigent esimesel ametiaastal juhendab kergemaid laule ning teisel aastal raskemaid. Umbes korra kuus külastab meie proove siis ka 80aastane dirigent Yanagawa, kes siis vaatab, et me ikka õigel rajal püsiksime.
Nagu siis pealkiri ka ütleb, osalesin laululaagris. Toimus see siis Nagano prefektuuris, Minamiaiki külas. See oli siis väike külake mägede vahel. Meie hotell ja proovipaik olid ümbritsetud väikeste majakeste, aiamaade ning riisipõldudega. Laager kestis 6 päeva ja põhimõtteliselt siis koosnes söömisest, magamisest ning proovidest. Nimelt oli meil iga päev 8 tundi proove, 3h hommikul, 3h lõunal ja 2h õhtul. Õhtune proov lõppes kell 21.00. Peale seda tuli siis pesema kiirustada, kuna pesta sai end ainult kella 23ni. Ning kuna naiste osakaal oli väike, siis pidime meie kiirustama, et mehed saaks hiljem ka naiste pesemisruumi kasutada. Pesuruum oli siis traditsioonilist tüüpi. Pestes sai siis pisikese potsiku otsas istuda ning ennast peeglist vaadata. Ning peale pesu võis siis vanni ligunema minna.
Ka toit oli traditsiooniline. Nii hommikuks lõunaks kui ka õhtuks sai riisi süüa. Erinevate lisanditega muidugi. Ja jaapanlased armastavad riisi. Korra juhtus ka nii, et mina polnud veel jõudnud oma söögist esimest ampsugi võtta, kui kiiremad juba läksid omale riisi juurde võtma.
Viimasel õhtul toimus pidu, kuhu olid ka vilistlased kutsutud. Üks osa peost oli siis esimese aasta lauljate tutvustamine ning ka nn "rebaste ristimine". Nimelt pidid kõik esimese aasta lauljad esitama väikese sketši. Osas tantsisid, osad tegid mustkunsti. Minu lugu oli siis järgmine: sisenesin tuppa hobusega (üks teine esimese aasta laulja) ning siis ütlesin, et sellel sõites tulin Eestist. Kõik naersid, kuid ausalt öeldes, mina naljast väga aru ei saanud. Kõik etteasted siis mõeldi kõigi poolt koos välja. Ei olnud nii, et minul on etteaste olemas, teised vaadaku ise, mis teevad. Vaid kõik aitasid kõigile etteasteid mõelda.
Hiljem vilistlastega rääkides sain veel etteaste eest kiita ning üks koguni ütles, et ta ei uskunud, et mina ka ikka osalen. Nimelt olen ma seal kooris ainuke ja ka esmimene välismaalane, ning päris alguses vaadati mind kui ilmaimet, kuid praeguseks on teised kooriliikmed juba ära harjunud. Kuid siiski on mul tunne, et iga minu liigutust salamisi jälgitakse.

Jaapanit avastamas vol2

Kuigi kalendri järgi võiks arvata, et sügis on käes ning ilmad võika jahedamaks minna, näitab termomeeter siiski ligi 30 kraadi siin. Ning ka suvevaheaeg ei ole läbi.
Viimase aja suursündmuste hulka kuuluvad siis välisüliõpilaste reis Himejisse ja Awajisse ning Fab Cafe Etsy pidu.
Nimelt on minu linnast umbes pooletunnise rongisõidu kaugusel üks teine linnake, kus asub väike kohvik nimega Fab Cafe. Tegemist on siis väga omapärase kohaga, nimelt on keset kohvikut üles pandud laserlõikur, ning külastajad saavad siis seda kasutada, tasu eest loomulikult. See õhtu, kus mina sinna sattusin aga toimus seal Etsy pidu. Etsy on siis selline interneti pood, kus inimesed saavad oma käsitööd müüa. Ning sellel õhtul olid siis kokku tulnud inimesed, kes oma asju seal müüvad ning lihtsalt huvilised. Minu üllatuseks olid umbes pooled osalejad välismaalased. Peo käigus oli kõigil võimalus osaleda ka neljas workshopis, kus siis neli käsitöölist õpetasid, kuidas just nende toode valmib. Teha sai siis kotikest oma pabertaskurätikutele, pildiraami, värvilise liiva pilti ning kuldkalakesi. Viimases siis osalesin ka mina. Valida siis sai erinevate kalakeste kujude vahel, ning siis kas omal soovil sinna midagi kirjutada, joonistada, kleepse panna, et kalake värvilisem oleks...ning siis pärast vastavalt soovile kujukese kas kõrvarõngasteks, kaelakeeks, võtmehoidjaks vms kujundada. Kuna ma algul hästi aru ei saanud, kuidas see süsteem seal töötab, siis juhtus nii, et minu kalakesed ei saanud mitte minu enda disainitud nägu, vaid jäid standardseteks. Kuid keti kõrvarõngastele valisin vähemalt ise:D
Teine suursündmus oli siis kahepäevane reis, mille siis ülikool iga semestri lõpus välisüliõpilastele korraldab. Selle reisi puhul on tore see, et ise peab tasuma vaid väga väikese osa reisi maksumusest. Kui kaks aastat tagasi tuli juba varakult ennast reisile registreerida, et kindlasti koht saada, siis see kord oli pigem kohti rohkem, kui inimesi, kes osaleda tahtsid. Külastasime siis Himeji lossi, mida renoveeritakse praegu. Jaapanelastele on see huvitav vaatepilt, kuna renoveerimistöid tehakse iga 50 aasta tagant ning saab näiteks vaadata platvormilt, kuidas töölised katust parandavad, kuid minu jaoks see nüüd väga huvitav ja erakordne küll ei tundunud. Lisaks lossile külastasime ka Hokudani maavärina parki, kus sai katsetada, mis tunne on olla toas maavärina ajal. Veel kuulusid reisi kavva ka nukuteatri külastus ning minu jaoks kõige meeldejäävam oli paadireis, kus meid viidi vaatama väikseid veekeeriseid.
Homsest algab siis laululaager Nagano lähedal külas. Ehk siis minu esimene kord päris maakohas ööbida ning ringi vaadata.