Atami ja Hakone

Mida tudengil ikka muud kevadvaheajal teha, kui reisida. Seekord siis sihtkohtadeks Atami ja Hakone. Algul oli mõte küll paar päeva Hakones veeta, kuid kuna ma hotellis vaba kohta ei leidnud, läksin Atamisse. Kaks esimest päeva minu kolmepäevasest reisikesest sadas vihma, seepärast ma ka kõiki Atami ilusaid kohti ei näinud, kuid midagi ikka. Näiteks käisin Atami MOA (Museum of Art) kunstimuuseumis ja kõrvalasuvas linnakeses kinos. Atami on siis pisike linnake umbes 100 km kaugusel Tokyost ja kuulus eelkõige kuumavee allikate poolest. Teisel õhtul poodi minnes möödusin kohast, kus tänaval oli võimalik kuumavee allikas mune keeta. Läksin ja ostsin siis ka munad ja keetsin nad seal ära. Päris head tulid välja. Veel nägin ma ära ühe maailma kolmest naturaalsest geiserist, mis oli siis Atamis ühe nurga peal. Kuna geisri jõud praeguseks on juba raugenud, siis hetkel aitab tal pursata tehnoloogia. Üldse võib väikeseid keisreid kohata päris palju ning seal linnas on ka iga teine maja vist hotell. Kolmanda päeva, mis siis oli ainuke päikeseline päev, veetsin siis Hakones, mis on eelkõige kuulus oma ilusate vaadete poolest Fuji mäele. Ja tõesti, vaated olid ilusad. Hakones on ka Owakudani nimeline koht, mis asub kraatri lähedal ning kus on näha veel vulkaanilise tegevuse märke, nagu kuumaveeallikad, kuumad jõed, väävli aurud. Üks selle koha suuremaid "suveniire" on siis mustad munad. Need on siis sealsamas kuumas vees keedetud munad, mis vee tugeva väävlisisalduse tõttu on mustaks tõmmanud. Legendi kohaselt, peaks kuumavee allikas keedetud mina lisama su elule 7 aastat juurde. Igatahes ostsin ka mina neid mune sealt, maitsesid nagu keedumunad ikka. Seda ma nüüd küll ei tea, et kas mu enda allikas keedetud munad ka eluaega pikendavad, aga igal juhul sai neid allika mune paari päeva jooksul kõvasti söödud. Ka paljud teised näksid/toidud olid musta värvi. Näiteks sai sealt päris musta jäätist osta.

Kevad tuleb

Kohe kohe on Tokyosse kevad tulemas. Kirsiõisi võib juba natuke näha, kuid täisõites on võimalik näha kirsipuid järgmine nädal. Enne kirsiõisi saab näha aga ploomide ja aprikooside õisi. Mina käisin neid vaatamas Mogusaen pargis.
Kevad on väga märkamatult saabunud. Alles see oli, kui suur lumi tuli ning kuna Tokyos sellega midagi peale ei osatud hakata oli kohalike tegemisi mõnikord päris naljakas kõrvalt vaadata. Näiteks pole siin ei lumekoristus ega ka soolapuistamise autosid. Et aga teed libedad ei oleks, oli vaja puistata sinna mingisuguseid valgeid graanuleid. Seda siis tehti nii, et võeti üks tavaline veoauto, mis siis aeglaselt mööda tänavat sõitis, et siis inimene kastis saaks graanuleid tänavale puistata (see tume ja halva kvaliteediga pilt seal allpool).
Lisaks sellele olid märtsi tähtsündmusteks kindlasti ka presidendi külaskäik. Kuigi mul ilusat fotot koos presidendipaariga teha ei õnnestunud, oli siiski tegemist väga toreda õhtuga, kuhu ka Jaapanis elavad eestlased olid kutsutud. Kingituseks siis ka allolev pilt. Ka minu näolapike on seal :)
Veel mahtus vaheaja sisse ka järjekordne kolimine. Nüüd siis elan jälle ülikooli lähedal. Kuid kuna uus tuba oli vanast väiksem, oli sinna asjade mahutamine päris suur tegu. Kolimiseks rentisin auto samast kohast, kust ka mõlema suusareisi jaoks, siis olin ma töötajatele juba tuttav nägu. Ja kui mulle autot tuldi näitama, siis onu küsis, et kuule, ega sul üks must kinnas puudu äkki ei ole. Ma hakkasin mõtlema, et jah, ühte kinnast pole ma ammu enam näinud. Ja tuli välja, et olin selle eelmisel korral (nii kuuaega tagasi)autosse unustanud. Seekord sain siis kätte.
Paar päeva peale kolimist saabusid Jaapanisse Hellase segakoori (ma olen ka seal laulnud) esindajad. Nimelt tulid nad laulma koos minu ülikooli meeskooriga (kus ma praegu laulan). Peale suurt harjutamist toimus meil ka ülikoolis väike kontsert, kus kõlasid nii mõlema kollektiivi esindajate laulud kui ka kolm ühislaulu, millest üks oli eesti keeles. Jaapanlastel oli küll alguses natuke pusimist sellega, kuid minuarust said nad päris hästi hakkama.