Seekord siis natuke reisiteemalisem postitus. Nimelt käis Triin mul külas ning lisaks pealinna vaatamisväärsuste nautimisele käsime ka Jaapani lõunasaari ehk siis Okinawat avastamas. Sellel ajal oli ilm seal mõnusalt soe, nii 20-24 kraadi, kuid kahjuks sadas ka mõnel päeval vihma ning need vihmapäevad olid just need, kui me plaanisime randa minna, kuid sellegipoolest oli minuarust tegemist vägagi kordaläinud reisiga.
Nagu tudengile kohane, sõitsime sinna odavlennufirmaga, mille piletihind on siis 3-4 korda soodsam. Kui Narita lennujaamas väga vahet ei olnud, siis Okinawal maandusime me kaubaterminali ning kõik reisijad viidi siis väikeste bussidega peaterminali. Lisaks sellele ei kontrollinud keegi ei minnes ega tulles meie dokumente, ehk siis kas piletil olev nimi ikka vastab isikuga, kes lennukile läheb. Isegi Pärnust Ruhnu sõites ikka küsitakese dokumenti, kuid siin ei paistnud keegi selle vastu huvi tundvat. Reis ise kesti 2,5 tundi ning mina vähemalt ühtegi kruvi lennukil logisemas ei näinud ning midagi teibiga parandatud ka ei olnud, nii et võis rahule jääda.
Meie reis kestis nädal aega ning enamuse sellest veetsime peasaarel. Kuna mul on nüüd olemas ka Jaapani juhiluba, siis rentisime omale auto, et siis ise ringi vaadata. Jõudsime siis ära käia nii põhjatipus, mõnes rannas ning pankrannikul vaateid nautimas, kui ka Okinawa Churaumi akvaariumis, mille suurim akvaarium on maailmas teisel kohal. Lisaks sellele käisime ka ananassi pargis, mis siis tutvustuse järgi on teemapark, kus saab näha erinevaid ananassisorte üle maailma ning saab ka neid proovida. Kui me siis omale pileti olime ostnud ja järjekorras seisime avastasime mingil hetke, et me vist oleme ainukesed, kellel pole väikeseid lapsi kaasas. Ja nii see siis oligi. Kõigepealt seisime rivis, et teha pilti ananassikostüümi riietatud inimestega. Ning siis suunati meid suurde ananassikujulisse elektriautosse, mis sõitis läbi istanduse ning kõlaritest räägiti meile, mida me parasjagu näeme. Lisaks sellele oli igal poool hunnik ekraane, kust vahetpidamata tuli ananassi laul koos ananassi tantsuga. Väikestele lastele väga meeldis. Peale autotuuri jätkus aga meie teekod puhvetis, kus võis siis nii palju ananassi süüa, kui hing ihkas. Seejärel aga viis teekond kingituste poodi, mis igal endast lugupidaval Jaapani vaatamisväärsusel olemas on. Kui tavaliselt on nendes poekestes hunnikutes võtmehoidjaid ning lelusid ning ilusti pakitud küpsiseid, siis seal pakuti ka kõike proovida. Alustades siis ananassi mahlast ja veinist, ning lõpetades igasuguste küpsiste, kommide ja šokolaadidega. Kõht sai vähemalt täis selle tuuri lõpuks.
Lisaks peasaarele külastasime ka Tokashiki saart, mis on aeglase paadiga minnes Naha linnast 1,5 tunnise sõidu kaugusel. See koht on kuulus oma randade poolest, mis on valge liiva ning väga selge veega. Lisaks on korallid kohe ranna ääres, nii et ideaalne koht snorgeldamiseks või sukeldumiseks. Saarel on kaks küla, üks sadama juures, kus pidid elama rohkem vanemad inimesed ning teine teiselpool saart, ranna juures, kus elavad siis nooremad inimesed, kes suures osas tegelevad sukeldumise või muu veespordiga. Meiegi läksime sinna just snorgeldamise ja ranna pärast. Plaanisime kõik, et tuleme ühel päeval ning lähme ära järgmise päeva õhtuse laevaga, et siis ikka saaks kaks tervet päeva rannas veeta. Kuid kuna ilm ei olnud just kõige soojem ning teisel päeval sadas hommikupoole ka vihma, siis meie plaanid päris nii ei läinud. Esimesel päeval läksimegi kohe peale saabumist randa ning mina käisin ka snorgeldamas. Korallid olid tõesti kohe ranna ääres ning nägin palju erinevaid värvilisi kalu. Kuid kuna ilm just kõige soojem ei olnud, me sinna väga kauaks ei jäänud. Siis, et midagi ikka teha, otsustasime, et matkame 3,6 km kaugusele rahvusparki. Järgmine hommik kui üles ärkasime sadas aga vihma. Ja kuna mu wifi masinal ei olnud levi, siis Triin luges raamatut ning mina vaatasin lakke. Kui vihm lõpuks järele jäi, otsustasime uuesti matkama minna. Matkama just sellepärast, et seal saarel on ka palju mägesid, ehk siis tasast maad väga pole, tee läheb alati kas mäest ülesse või alla, kuid loodus oli lopsakas.
Reisi jookusl ööbisime siis väikestes hostelites. Naha hostel oli vast kõige suurem ja tavalisem seljakotiga rändajate peatumispaik. Meie olime siis naiste ühika-toas, ning millegipärast igal õhtul, nii, kui tuled kustu pandi hakkas pihta mingi pakkimine. Ja iga asi tuli ju eraldi kilekotti pakkida. Ükskord minuarust pakiti terve öö läbi. Teine hostel oli peremajutus, kus me veetsime 2 ööd. Esimesel õhtul oli seal lisaks meile ka 4 tudengit ning üks seljakotirändur. Kõik jaapanlased. Sellel õhtul otsustasid nad pidu pidada, ning kuidagi jäin ka mina sinna, Triin aga läks magama. Päris tore õhtu oli. Kolmas hostel oli täis siis jaapani tibisid. Kuigi meie peatusime jälle ühikas, olime me oma toas ainukesed külalised. Neljas koht, Tokahiki saarel oli siis meie hostelitest kõige kallim. Seal tuldi meile autoga vastu ning viidi ka järgmine päev paadi peale ning me ei pidanud lõunast juba oma asju toast välja kolima, nagu tavaliselt. Seal oli meil ka oma privaatne tuba, kuigi teisi külalisi seal ei olnud, nii et tegelikult me olime külalistemajas kahekesi.
Selle reisi planeeerimisega hakkas mulle hästi silma, et odavama koha leidmiseks peab tihti hoopis jaapani keeles netist otsime. Näiteks Tokashiki saarel algasid hostelite hinnad, millel oli inglisekeelne koduleht nii 6000 jeenist, meie aga maksime 3000 jeeni. Ja ka autorent tuli nii otsides poole odavam. Kusjuures tagasitulles me jäime hiljaks, sest me eksisime natuke ära. Ja siis mingi hetkel nad siis helistasid mulle, et kus te olete, seda siis loomulikult jaapani keeles. Samal ajal oli meie siis suhteliselt tihedas liikluses kuskil seal lähedal. Ja siis ligi pool tundi rääkis Triin mulle kõrval eesti keeles, et kuhu peaks minema, auto GPS andis juhiseid inglise keeles ning siis lisaks oli mul telefoni otsas jaapanlane, kes juhatas jaapni keeles ning seda siis tipptunni ajal tihedas liikluses....huvitav oli ja kõige õnnelikumad olime me selle üle, et me ei pdanud juurde maksma, kuigi jäime hiljaks.
Järgmine postitus tuleb ka üsna varsti (minu kohta) ja siis on teemaks minu uus kodu. Nimelt ei ela ma enam koolis, vaid Hachioji linnakeses, ja seda juba natuke üle kuu aja...
