Esimene reis viis siis koos Anniga Kyotosse, kus me siis 8 päeva veetsime ning tegime päevaseid väljasõite ka Osakasse ja Narasse. Osakasse lausa kahel päeval. Kuna olin ka kaks aastat tagasi Kyotot külastanud, siis olid paljud paigad tuttavad. Kõige rohkem üllatas mind Osaka. Eelmisel korral olime seal ainult ühe õhtu, ning ei tundunud, et paljust ilma jäime. Kuid tegelikult oli seal palju rohkem näha, näiteks maailma suurim akvaarium (vähemalt nii nad väitsid). Osakasse teisel päeval minnes juhtus ka meiega väike turisti õnnetus. Nimelt olime just ostnud piletid, kui nägime, et Osakasse minev rong väljub juba kolme minuti pärast. Kiirustasimegi platvormile ning istusime rongi, mis oli päris luksuslik. Varsti pärast jaamast lahkumist tuli vagunisse piletikontrolör, kes paistis ka pileteid müüvat. Kuna see olukord väga tavapärane ei tundunud, tuli kõik turisti võlud mängu panna. Varsti küsiski konduktor, kas pilet on olemas. Näitasin talle ainult oma tavapiletit, mille peale onu siis ütles, et selles rongis on lisaks ka ekspresspiletit vaja. See maksis kusjuures rohkem, kui tavapilet, nii et mul polnud väga suurt tahtmist seda osta. Igal juhul, peale seletamist, et tahan ainult Osakasse minna ning ei teadnud, et sellel rongil peab eraldi pilet olema (Kusjuures ka pärast uurides, ma sellist teadet kuskilt ei leidnud), lasi onu meil oma tavapiletiga edasi sõita. Asi võis olla ka selles, et rääkisin temaga ainult inglise keeles, ning ta ei saanud väga hästi aru, või ei tahtnud minuga rohkem rääkida...
Teine reis oli siis randa minek koos inimestega Tokyo kooriühingust, kuhu kuulub siis minu ülikooli meeskoor (meil on ka 7 naislauljat) ning kolme teise ülikooli naiskoorid. Kokku umbes 70 inimest, kellest reisil oli umbes 30, mina siis ainuke välismaalane. Igal juhul oli tegu väga mõnusa reisiga, sai mere ääres käidud, ujutud, õhtul rannas säraküünlaid põletatud, traditsioonilist jaapani sööki söödud ning lisaks sellele toimusid peale öörahu saabumist mõnedes hotellitubades koosistumised. Ööbisin ühes toas koos oma koori tüdrukutega ja mingil hetke, kui nad kõik olid mõnele koosviibimisele läinud, mõtlesin, et läheks ja vaataks ka, mis seal siis tehakse. Olles oma toa lukustanud, leidsin koridorist ühe koorikaaslase, kes siis küsis, et millisele koosolemisele ma minna sooviks. Kuna mul erilisi soove ei olnud, siis otsustas ta mind viia ühele, kus on palju tüdrkukuid ning paar poissi. Kuna kooriga liitumisel keegi minuga inglise keeles ei suhelnud, siis eeldasin, et keegi seal nendest inglise keelt ka ei räägi, kuid ajapikku olen aru saanud, et tegelikult päris mitmed neist on päris osavad. Igal juhul minu tuppa astudes anti mulle inglise keelest teada, et nemad arutavad siis seal parasjagu, kes kellega kohtamas käib ja kes paar on jne....jutt oli muidugi jaapani keeles, ning mind vestlusse ei kaasatud, ning paljudest asjadest ma aru ei saanud, kuid paar fakti suutsin siiski kõrva taha panna. Pärast tuli välja, et ma olin ainuke esimese aasta koorilaulja sellel koosolemisel ning tegelikult oli ka esimese aasta lauljate omavaheline koosolemine ühes teises ruumis....
