14 kaussi riisi ehk laululaager

Nagu ma ka enne olen maininud ühinesin ma siin Glee klubiga, mis tegelikult tähendab siis, et laulan meeskooris esimese tenori häälerühmas. Meeskooris siis sellepärast, et minu ülikoolis käib väga vähe naisi ning ka kooris on umbes 40 liikmest 34 mehed. Enamus meie laule on jaapanikeelsed, kuid laulame ka ühte ladinakeelset missat. Kui eelmisel semestril osalesime Tokyo kooriühingus, ning seal oli laule ka segakoorile, siis sel semestril on ainult meeskoori laulud kavas.
Kui tavaliselt harjutame teisipäeva ja neljapäeva õhtuti 2 tundi ning laupäeval kella 10st hommikul kella 4ni pelalõunal (vahepeal on ka tunnike lõunapausiks), siis suvevaheajal toimusid need 10.00-16.00 proovid lausa neljal päeval nädalas. Mis on siin teistmoodi, on see, et proov algab siis mitte hääle lahtilaulmisega vaid venitus- ning hingamisharjutustega ning peale 20 minutist võimlemist hakkame alles lahtilaulmisega tegelema. Ka ei ole meil igas proovis dirigenti. Nimelt on siin kombeks, et peale esimest aastat kooris valivad inimesed omale mõne ameti, teisel aastal siis õpitakse seda ning kolmandal aastal ollakse siis ametis. Üheks ametiks on siis ka dirigendiks olemine. See amet kestab siis tavalise ühe aasta asemel 2 aastat- algul abidirigent ning siis dirigent. Ehk siis õpilasdirigent esimesel ametiaastal juhendab kergemaid laule ning teisel aastal raskemaid. Umbes korra kuus külastab meie proove siis ka 80aastane dirigent Yanagawa, kes siis vaatab, et me ikka õigel rajal püsiksime.
Nagu siis pealkiri ka ütleb, osalesin laululaagris. Toimus see siis Nagano prefektuuris, Minamiaiki külas. See oli siis väike külake mägede vahel. Meie hotell ja proovipaik olid ümbritsetud väikeste majakeste, aiamaade ning riisipõldudega. Laager kestis 6 päeva ja põhimõtteliselt siis koosnes söömisest, magamisest ning proovidest. Nimelt oli meil iga päev 8 tundi proove, 3h hommikul, 3h lõunal ja 2h õhtul. Õhtune proov lõppes kell 21.00. Peale seda tuli siis pesema kiirustada, kuna pesta sai end ainult kella 23ni. Ning kuna naiste osakaal oli väike, siis pidime meie kiirustama, et mehed saaks hiljem ka naiste pesemisruumi kasutada. Pesuruum oli siis traditsioonilist tüüpi. Pestes sai siis pisikese potsiku otsas istuda ning ennast peeglist vaadata. Ning peale pesu võis siis vanni ligunema minna.
Ka toit oli traditsiooniline. Nii hommikuks lõunaks kui ka õhtuks sai riisi süüa. Erinevate lisanditega muidugi. Ja jaapanlased armastavad riisi. Korra juhtus ka nii, et mina polnud veel jõudnud oma söögist esimest ampsugi võtta, kui kiiremad juba läksid omale riisi juurde võtma.
Viimasel õhtul toimus pidu, kuhu olid ka vilistlased kutsutud. Üks osa peost oli siis esimese aasta lauljate tutvustamine ning ka nn "rebaste ristimine". Nimelt pidid kõik esimese aasta lauljad esitama väikese sketši. Osas tantsisid, osad tegid mustkunsti. Minu lugu oli siis järgmine: sisenesin tuppa hobusega (üks teine esimese aasta laulja) ning siis ütlesin, et sellel sõites tulin Eestist. Kõik naersid, kuid ausalt öeldes, mina naljast väga aru ei saanud. Kõik etteasted siis mõeldi kõigi poolt koos välja. Ei olnud nii, et minul on etteaste olemas, teised vaadaku ise, mis teevad. Vaid kõik aitasid kõigile etteasteid mõelda.
Hiljem vilistlastega rääkides sain veel etteaste eest kiita ning üks koguni ütles, et ta ei uskunud, et mina ka ikka osalen. Nimelt olen ma seal kooris ainuke ja ka esmimene välismaalane, ning päris alguses vaadati mind kui ilmaimet, kuid praeguseks on teised kooriliikmed juba ära harjunud. Kuid siiski on mul tunne, et iga minu liigutust salamisi jälgitakse.