Enamuse ajast Santa Monicas võttis siis presentatsioonide kuulamine ning uue ajatsooniga harjumine (vahe Jaapaniga 16h). Kuid me ei läinud sinna ainult kuulama, vaid näitasi me ka oma projekte. Minu akadeemiline juhendaja esitles "Bouncing Star" elektroonilise palli projekti ning minu ülesandeks oli siis hetkel käsiloleva tudengiprojekti, mille kallal ma koos ühe laborikaaslasega töötan, esitlemie. Meie presentatsioonid ei kuulunud konverentsi põhiosasse, vaid viimasel päeval peetud töötubade programmi, mis siis tähendas, et pinget jätkus ikka lõpuni. Kuna töötubasid oli palju, siis meie töötoa kuulajaskond oli umbes 25 inimese kanti.Kuna viimasel minutil tehti meie töötoa kavasse väikesed muudatused, siis juhtus nii, et minu esitlus oli kohe peale Disney Researchi esitlust. Enamus teisi esitlusi olid siis interaktsiooni disaini teemadel. Näiteks räägiti meile robotist, mis on mõeldud autistidest lastele igapäevase suhtluse õpetamisest ning targa maja projektist, kus siis oleks võimalik näiteks käeviipega akna läbipaistvust kontrollida. Muide, nad praegu tegelevad töötava prototüübiga!
Lisaks konverentsile jäi ka natuke aega turisti mängimiseks. Konverentsi hotell oli umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel Santa Monica kaist, kus siis ka osad fotod on tehtud. Lisaks sellele kuulus konverentsi kavasse Sony Pictures stuudio külastus ning bankett. Filmistuudio ekskursioon oli küll väga huvitav, kuid seda suurt VAOOO effekti küll ei olnud. Ning viimasel õhtul käisime siis Los Angeles-i kunsti muuseumis ning sõime õhtust restoranis, mis väitis oma menüüs, et neil on Los Angelesi parim magustoitude kokk. Peab ütlema, et magustoit oli väga hea.
No comments:
Post a Comment