Okinawa reis

Uue aasta hoogu küll kauaks blogisse ei jätknud, ning kuigi mul oli juba ammu mitu postitust erinevatel teemadel plaanis kirjutada, jäi see lihtsalt tegemata. Kuid parem hilja, kui mitte kunagi...
Seekord siis natuke reisiteemalisem postitus. Nimelt käis Triin mul külas ning lisaks pealinna vaatamisväärsuste nautimisele käsime ka Jaapani lõunasaari ehk siis Okinawat avastamas. Sellel ajal oli ilm seal mõnusalt soe, nii 20-24 kraadi, kuid kahjuks sadas ka mõnel päeval vihma ning need vihmapäevad olid just need, kui me plaanisime randa minna, kuid sellegipoolest oli minuarust tegemist vägagi kordaläinud reisiga.
Nagu tudengile kohane, sõitsime sinna odavlennufirmaga, mille piletihind on siis 3-4 korda soodsam. Kui Narita lennujaamas väga vahet ei olnud, siis Okinawal maandusime me kaubaterminali ning kõik reisijad viidi siis väikeste bussidega peaterminali. Lisaks sellele ei kontrollinud keegi ei minnes ega tulles meie dokumente, ehk siis kas piletil olev nimi ikka vastab isikuga, kes lennukile läheb. Isegi Pärnust Ruhnu sõites ikka küsitakese dokumenti, kuid siin ei paistnud keegi selle vastu huvi tundvat. Reis ise kesti 2,5 tundi ning mina vähemalt ühtegi kruvi lennukil logisemas ei näinud ning midagi teibiga parandatud ka ei olnud, nii et võis rahule jääda.
Meie reis kestis nädal aega ning enamuse sellest veetsime peasaarel. Kuna mul on nüüd olemas ka Jaapani juhiluba, siis rentisime omale auto, et siis ise ringi vaadata. Jõudsime siis ära käia nii põhjatipus, mõnes rannas ning pankrannikul vaateid nautimas, kui ka Okinawa Churaumi akvaariumis, mille suurim akvaarium on maailmas teisel kohal. Lisaks sellele käisime ka ananassi pargis, mis siis tutvustuse järgi on teemapark, kus saab näha erinevaid ananassisorte üle maailma ning saab ka neid proovida. Kui me siis omale pileti olime ostnud ja järjekorras seisime avastasime mingil hetke, et me vist oleme ainukesed, kellel pole väikeseid lapsi kaasas. Ja nii see siis oligi. Kõigepealt seisime rivis, et teha pilti ananassikostüümi riietatud inimestega. Ning siis suunati meid suurde ananassikujulisse elektriautosse, mis sõitis läbi istanduse ning kõlaritest räägiti meile, mida me parasjagu näeme. Lisaks sellele oli igal poool hunnik ekraane, kust vahetpidamata tuli ananassi laul koos ananassi tantsuga. Väikestele lastele väga meeldis. Peale autotuuri jätkus aga meie teekod puhvetis, kus võis siis nii palju ananassi süüa, kui hing ihkas. Seejärel aga viis teekond kingituste poodi, mis igal endast lugupidaval Jaapani vaatamisväärsusel olemas on. Kui tavaliselt on nendes poekestes hunnikutes võtmehoidjaid ning lelusid ning ilusti pakitud küpsiseid, siis seal pakuti ka kõike proovida. Alustades siis ananassi mahlast ja veinist, ning lõpetades igasuguste küpsiste, kommide ja šokolaadidega. Kõht sai vähemalt täis selle tuuri lõpuks.
Lisaks peasaarele külastasime ka Tokashiki saart, mis on aeglase paadiga minnes Naha linnast 1,5 tunnise sõidu kaugusel. See koht on kuulus oma randade poolest, mis on valge liiva ning väga selge veega. Lisaks on korallid kohe ranna ääres, nii et ideaalne koht snorgeldamiseks või sukeldumiseks. Saarel on kaks küla, üks sadama juures, kus pidid elama rohkem vanemad inimesed ning teine teiselpool saart, ranna juures, kus elavad siis nooremad inimesed, kes suures osas tegelevad sukeldumise või muu veespordiga. Meiegi läksime sinna just snorgeldamise ja ranna pärast. Plaanisime kõik, et tuleme ühel päeval ning lähme ära järgmise päeva õhtuse laevaga, et siis ikka saaks kaks tervet päeva rannas veeta. Kuid kuna ilm ei olnud just kõige soojem ning teisel päeval sadas hommikupoole ka vihma, siis meie plaanid päris nii ei läinud. Esimesel päeval läksimegi kohe peale saabumist randa ning mina käisin ka snorgeldamas. Korallid olid tõesti kohe ranna ääres ning nägin palju erinevaid värvilisi kalu. Kuid kuna ilm just kõige soojem ei olnud, me sinna väga kauaks ei jäänud. Siis, et midagi ikka teha, otsustasime, et matkame 3,6 km kaugusele rahvusparki. Järgmine hommik kui üles ärkasime sadas aga vihma. Ja kuna mu wifi masinal ei olnud levi, siis Triin luges raamatut ning mina vaatasin lakke. Kui vihm lõpuks järele jäi, otsustasime uuesti matkama minna. Matkama just sellepärast, et seal saarel on ka palju mägesid, ehk siis tasast maad väga pole, tee läheb alati kas mäest ülesse või alla, kuid loodus oli lopsakas.
Reisi jookusl ööbisime siis väikestes hostelites. Naha hostel oli vast kõige suurem ja tavalisem seljakotiga rändajate peatumispaik. Meie olime siis naiste ühika-toas, ning millegipärast igal õhtul, nii, kui tuled kustu pandi hakkas pihta mingi pakkimine. Ja iga asi tuli ju eraldi kilekotti pakkida. Ükskord minuarust pakiti terve öö läbi. Teine hostel oli peremajutus, kus me veetsime 2 ööd. Esimesel õhtul oli seal lisaks meile ka 4 tudengit ning üks seljakotirändur. Kõik jaapanlased. Sellel õhtul otsustasid nad pidu pidada, ning kuidagi jäin ka mina sinna, Triin aga läks magama. Päris tore õhtu oli. Kolmas hostel oli täis siis jaapani tibisid. Kuigi meie peatusime jälle ühikas, olime me oma toas ainukesed külalised. Neljas koht, Tokahiki saarel oli siis meie hostelitest kõige kallim. Seal tuldi meile autoga vastu ning viidi ka järgmine päev paadi peale ning me ei pidanud lõunast juba oma asju toast välja kolima, nagu tavaliselt. Seal oli meil ka oma privaatne tuba, kuigi teisi külalisi seal ei olnud, nii et tegelikult me olime külalistemajas kahekesi.
Selle reisi planeeerimisega hakkas mulle hästi silma, et odavama koha leidmiseks peab tihti hoopis jaapani keeles netist otsime. Näiteks Tokashiki saarel algasid hostelite hinnad, millel oli inglisekeelne koduleht nii 6000 jeenist, meie aga maksime 3000 jeeni. Ja ka autorent tuli nii otsides poole odavam. Kusjuures tagasitulles me jäime hiljaks, sest me eksisime natuke ära. Ja siis mingi hetkel nad siis helistasid mulle, et kus te olete, seda siis loomulikult jaapani keeles. Samal ajal oli meie siis suhteliselt tihedas liikluses kuskil seal lähedal. Ja siis ligi pool tundi rääkis Triin mulle kõrval eesti keeles, et kuhu peaks minema, auto GPS andis juhiseid inglise keeles ning siis lisaks oli mul telefoni otsas jaapanlane, kes juhatas jaapni keeles ning seda siis tipptunni ajal tihedas liikluses....huvitav oli ja kõige õnnelikumad olime me selle üle, et me ei pdanud juurde maksma, kuigi jäime hiljaks.
Järgmine postitus tuleb ka üsna varsti (minu kohta) ja siis on teemaks minu uus kodu. Nimelt ei ela ma enam koolis, vaid Hachioji linnakeses, ja seda juba natuke üle kuu aja...

Uuel aastal uue hooga

Kuigi blogipidamine on vahepeal natuke unarusse jäänud, ei tähenda see mitte seda, et midagi põnevat ei oleks juhtunud, vaid lihtsalt laisk olen olnud. Täna tähistatakse Jaapanis täiskasvanuks saamise päeva. See on siis kõigi nende inimeste jaoks, kes eelmise aasta jooksul 20 aastaseks said ning täna toimub paljudes linnakestes ka tseremoonia nendele. Ning tavainimestel on puhkepäev. Kuid kuna mina sellest pühast midagi ei teadnud, tulin ikka laborisse. Kuid kes see puhkepäval ikka tööd teeb? Lisaks sellele sajab väljas lörtsi ning rongiliiklus on häiritud, nii et kuhugi minna ka ei saa....
Igal juhul toimus eelmisel kuul päris palju erinevaid sündmusi, kuid kõigist pilte küll ei ole. Üks pildirohkemaid oli siis kimono kandmine ning teetseremoonia. Sellel päeval siis aitasid vabatahtlikud kõigile soovijaile kimonod selga panna. Kusjuures see ei ole mitte niisama lihtne. Kogu protsess võttis ligi tund aega aega. Peab ju kõigepealt valima sobiva kimono ning siis vöö selle juurde ning enne kimono selga panekut tuleb hulganisti alusriideid ka selga saada. Peale riietumist ning soengutegemist siis oli aeg teed jooma minna. Meil on ülikoolis spetsiaalne teetseremoonia tuba, ning seda me siis ka kasutasime. Pärast aga käisime õues värviliste lehtedega pilte tegemas. Ning neid pilte sai ikka päris palju.
Teine suur sündmus oli siis minu koori kontsert. Meie kooril on siis aastas kaks kontserti. Üks koos teiste kooridega juulis, ning teine detsembris. Seal detsembri esineme siis ainult meie. Kuna eelmisel korral olin mina ainuke, kes ei osanud omale ise lipsu siduda, siis seekord ma valmistusin selleks ikka korralikult ning harjutasin, kuni see lõpuks selgeks sai.
Koori vilistlastel on kombeks tuua kontserdile ka kingitusi praegustele lauljatele. Ning neid kingitusi ikka jätkus. Ka teevad koori liikmed teineteisele kingitusi. Üks traditsioon, millest ma eelmisel korral midagi ei teadnud. Kingitusteks on tavaliselt kas midagi joodavat või söödavat. Paar päeva peale kontserti oli meil siis tagasiside koosolek ning peale seda toimus meie koori ruumis siis pidu, kus neid kingitusi siis sööma ja jooma hakati. Ka mina tegin siis koorile kingituse. Nimelt panin kokku ühe küpsisetordi. Kui ma siis sellega sinna kohale ilmusin tegid jaapanlased sellest pilti ning kiitsid ohtralt minu kokakunsti. Lõpus söödi isegi tordi jäänused ära. Kui tavaliselt on pidudel räägitu mõitsmisega mul veel natuke probleeme, sest siis kõik need jaapanlased kipuvad rääkima slängis, kõik korraga ning lisaks veel väga kiiresti, siis seekord sattusin ma istuma kahe iglise keelt rääkidatahtva inimese vahele ning kogu peo vätel nad siis seletasid, et mis toimub ning mis räägiti. Päris palju klatši sain teada igatahes...see ongi siin nii naljakas, et ei ole olemas väga palju privaatsust. Kõik kooriliikemd teavad lihtsalt kõike kõigist ning kuna mina koguaeg täpselt asjast aru ei saa, siis loomulikult oli ka minule vaja asju seletada ning rääkida, mis ja kuidas toimus. Igal juhul väga huvitav õhtu oli.
Ka selle aasta esimene reis on mul juba tehtud. Nimelt olin neljapäevast laupäevani Yamanashi prefektuuri pealinnas, Kofus. Seal toimub meedia kunsti näitus, kus ka minu õpetaja oma installatsiooni eksponeerib. Ning kuna mina ei tegele ei tööotsimise ega lõputöö kirjutamisega, siis on minul kõige rohkem vaba aega ning mind võeti siis assistendina kaasa. Põhiliselt ma siis ühendasin erinevaid kaableid seal ning kui kaabel lühikeseks jäi, siis tuli võtta kaablikäärid ning isoleerteip, et siis seda kaablit jätkata...igatahes installatsioon sai lõpuks ülesse pandud. Kuigi enamus aega veetsin ma kohalikus raamatukogus, kus siis näitus toimus, käisin ka paar tundi linnapeal ringi. Kofu linn on Fuji mäele väga lähedal ning ka Jaapani Alpid paistavad sinna. Lisaks sattusin ma kohalike lossi külastamise ajal ka veel kultuurifestivalile. Kuigi mulle öeldi, et tegemist on jaapani tantsu etendusega, siis hiljem õpetajale pilte näidates ütles tema, et ma sattusin hoopis traditsioonile jaapani teatri NO etendusele...