Chofu festival

Eelmisel nädalavahetusel toimus siis ülikooli festival. See siis tähendab seda, et kogu ülikooli ala oli täis telgikesi, kust sai siis head ja paremat söögipoolist osta. Ettevalmistused festivaliks algasid juba neljapäeval, et siis reedel saaks kohe hommikul peale hakata. Reede oli nimelt riigipüha siin. Lisaks toidule sai näha erinevate koolis tegutsevate huvialaringide esindajad oma osavust näitamas. Näiteks sai vaadata žonglöörimist, jazz klubi esindajad avasid väikese jazz kohviku, fotoklubil oli üles padud fotonäitus ning lisaks sellele sai mängida bingot ning toimus ka ülikooli missi valimine. Missi valimistega on siis selline lugu, et kuna suur enamus üliõpilased on meessoost, siis ka missivõistlus peetakse just nende vahel. Enamus osalejaist riietus mõneks animatsiooni karakteriks ning siis tantsis, kuid leidus ka neid, kes olid ette valmistanud mõne etüüdi. Kusjuures laval ei pidanus olema sugugi üksi, vaid võis ka grupiga kava esitada. Minu kooril on traditsioon sellel festivalil alati praetud nuudleid müüa ning nii siis ka see aasta. kolme päevaga müüsime 1200 portsu nuudleid, ehk siis kõik, mis varutud oli. Nuudlimüük on siis jäetud koori esimese ning teise aasta liikmete hooleks. Igaülhel oli siis oma toimknod. Näiteks toiduvalmistajad, müüjad, tönaval hüüdjad. Nemad siis olid tänaval ja hõikasid, et tulge meie praetud nuudleid ostma. Kusjuures igal päeval pandid siis kahele õnnelikule naise riided selga, ning saadeti tänavale hõikama.....Vanemad liikmed küll tulevad vaatama ning tihti veedavad palju aega telgis, kuid süüa teevad enamalt jaolt ikka nooremad. Kusjuures vanemad liikmed tihti osatavad süüa ja juua, mida siis jagatakse telgsiolijatega. Lisaks astuvad läbi ka enam kooris mitte aktiivselt osalevad inimesed ning tihti toovad ka noorematele liikmetele kingitusi söögi ning joogi näol. Mind küll päris nuudleid praadima ei lastud, kuid see eest imetlesid jaapanlased minu nuudlipaki avamise talenti. Nii et telgis olles ma siis peamiselt seda ka tegin. Kusjuures ka järgmises proovis rääkis üks koorikaaslane, kes festivalile ei jõudnud, et ta kuulis, et ma olevat andekas nuudlipaki avaja. Eks vähemalt üks karjäärivõimalus on juures....
Laupäeval toimus ülikoolis ka avatud uste päev, ehk siis kõik laborid avasid oma uksed ning näitasid, millega hetkel tegeletakse. Selle päeva võtsin ma siis nuudlipakkide avamisest vabaks, et laboris olla. Pidin ka väikese presentatsiooni tegema. Selle alguses oli ikka väga huvitav vaadata, et niipea kui jaapanlane istub toolile on ta suuteline magama jääma. Kusjuures ma polnud veel alustadagi jõudnud.
Igal juhul enamus inimesi, kes laborisse külla tulid, ei tundnud suurt huvi minuga projektist rääkismiel, paar korda küsiti, et kust ma pärit olen ning seda siis ka inglise keeles. Kuna ma ei tegele oma projektiga üksinda, siis teised inimesed selgitasid peamiselt selle kohta ning mina käisin ja vaatasin ka teiste laborite väljapanekuid. Õhtupoole ilmusid välja ka mõned juba lõpetanaud inimesed. Kusjuures enamus olid siis õpilased siis, kui ma esimest korda Jaapanis käisin. Ka nemad tõid kaasa küpsiseid ning komme ning peale ametlikku avatud uste päeva lõppu algas siis väike koosviibimine.