Igal juhul toimus eelmisel kuul päris palju erinevaid sündmusi, kuid kõigist pilte küll ei ole. Üks pildirohkemaid oli siis kimono kandmine ning teetseremoonia. Sellel päeval siis aitasid vabatahtlikud kõigile soovijaile kimonod selga panna. Kusjuures see ei ole mitte niisama lihtne. Kogu protsess võttis ligi tund aega aega. Peab ju kõigepealt valima sobiva kimono ning siis vöö selle juurde ning enne kimono selga panekut tuleb hulganisti alusriideid ka selga saada. Peale riietumist ning soengutegemist siis oli aeg teed jooma minna. Meil on ülikoolis spetsiaalne teetseremoonia tuba, ning seda me siis ka kasutasime. Pärast aga käisime õues värviliste lehtedega pilte tegemas. Ning neid pilte sai ikka päris palju.
Teine suur sündmus oli siis minu koori kontsert. Meie kooril on siis aastas kaks kontserti. Üks koos teiste kooridega juulis, ning teine detsembris. Seal detsembri esineme siis ainult meie. Kuna eelmisel korral olin mina ainuke, kes ei osanud omale ise lipsu siduda, siis seekord ma valmistusin selleks ikka korralikult ning harjutasin, kuni see lõpuks selgeks sai.
Koori vilistlastel on kombeks tuua kontserdile ka kingitusi praegustele lauljatele. Ning neid kingitusi ikka jätkus. Ka teevad koori liikmed teineteisele kingitusi. Üks traditsioon, millest ma eelmisel korral midagi ei teadnud. Kingitusteks on tavaliselt kas midagi joodavat või söödavat. Paar päeva peale kontserti oli meil siis tagasiside koosolek ning peale seda toimus meie koori ruumis siis pidu, kus neid kingitusi siis sööma ja jooma hakati. Ka mina tegin siis koorile kingituse. Nimelt panin kokku ühe küpsisetordi. Kui ma siis sellega sinna kohale ilmusin tegid jaapanlased sellest pilti ning kiitsid ohtralt minu kokakunsti. Lõpus söödi isegi tordi jäänused ära. Kui tavaliselt on pidudel räägitu mõitsmisega mul veel natuke probleeme, sest siis kõik need jaapanlased kipuvad rääkima slängis, kõik korraga ning lisaks veel väga kiiresti, siis seekord sattusin ma istuma kahe iglise keelt rääkidatahtva inimese vahele ning kogu peo vätel nad siis seletasid, et mis toimub ning mis räägiti. Päris palju klatši sain teada igatahes...see ongi siin nii naljakas, et ei ole olemas väga palju privaatsust. Kõik kooriliikemd teavad lihtsalt kõike kõigist ning kuna mina koguaeg täpselt asjast aru ei saa, siis loomulikult oli ka minule vaja asju seletada ning rääkida, mis ja kuidas toimus. Igal juhul väga huvitav õhtu oli.
Ka selle aasta esimene reis on mul juba tehtud. Nimelt olin neljapäevast laupäevani Yamanashi prefektuuri pealinnas, Kofus. Seal toimub meedia kunsti näitus, kus ka minu õpetaja oma installatsiooni eksponeerib. Ning kuna mina ei tegele ei tööotsimise ega lõputöö kirjutamisega, siis on minul kõige rohkem vaba aega ning mind võeti siis assistendina kaasa. Põhiliselt ma siis ühendasin erinevaid kaableid seal ning kui kaabel lühikeseks jäi, siis tuli võtta kaablikäärid ning isoleerteip, et siis seda kaablit jätkata...igatahes installatsioon sai lõpuks ülesse pandud. Kuigi enamus aega veetsin ma kohalikus raamatukogus, kus siis näitus toimus, käisin ka paar tundi linnapeal ringi. Kofu linn on Fuji mäele väga lähedal ning ka Jaapani Alpid paistavad sinna. Lisaks sattusin ma kohalike lossi külastamise ajal ka veel kultuurifestivalile. Kuigi mulle öeldi, et tegemist on jaapani tantsu etendusega, siis hiljem õpetajale pilte näidates ütles tema, et ma sattusin hoopis traditsioonile jaapani teatri NO etendusele...
