Juuksuris käik ja punased lehed

Täna siis tuleb siis juttu sellest, kuidas ma olen siin juuksuris käinud. Mitte seda, et ma peale 2,5 aastat olen lõpuks otsustanud oma juukseid lõigata, aga kirjutanud ma sellest kunagi pole.
Kuigi olen siinoldud aja jooksul kahe erineva juuksuri juures käinud, kirjutan ainult oma ägedamast kogemusest. Seda kohta soovitas mulle üks tuttav ja tegemist on jaapani keelse kohaga. Nagu ka igal pool mujal, tuleb siin teha broneering, kuid tavaliselt on võimalik saada aeg ka järgmiseks päevaks. Tavaliselt võtab mu külastus aega nii tunni kanti, ning mis seal siis nii teistmoodi on, on teenindus, mis käib kõige sellega koos. Nimelt võetakse sisenedes mu üleriided ning kott, vajadusl saan omale pisikese koti, kuhu oma väärtuslik kraam sisse panna. Juuksuritoolis istudes pakutakse alati kommi ning vett, kui on pikem ootamine, näiteks värvimise ajal, pakutakse ka kohvi või teed. Lisaks sellele pannakse alati mu põlvedele tekk, et külm ei hakkaks, ning antakse padi ka põlvedele, et ajakirja lehitsedes oleks see ikka heal kõrgusel. Siin tegeleb juuksur ainult juuste lõikamise ning värvimise/muu hooldusega, kuid mitte pea pesemisega. Seda teevad siis niinimetatud õpipoisid. Kusjuures ka peapesemise ajaks, mis toimub kõrvaltoas, võetakse mu põlvetekk kaasa, et ikka oleks hea olla kui pead pestakse. Peapesu ruum on hämaralt valgustatud ning seal näidatakse loodusvideosid ning ka muusika on vastav. Peapesu ajaks saab valida, mis lõhnaga salvrätt sulle näo peale pannakse, et veepritsmete eest kaitsta näiteks meiki. Peale seda, kui mind on tagasi juhatatud juuksuritooli (kujuures iga kord, kui sa seal saalis ringi liigud, kuuleb hõikeid "otsukaresamadesu!" mis siis tõlkes võiks tähendada "küll sa oled palju vaeva näinud". See on siin viisakusväljend, mida kasutatakse, et näidata, et sinu panust millesegi on tähele pandud) tehakse veel peamassaaži. Siis tavaliselt lõikab juuksur juukseid ning peale seda viiakse veel korra juuksepesutuppa, et panna ka palsamit juustesse. Lõpus siis kuivatatakse juuksed ära, veel nii kammides, et isegi minu juuksed jäävad sirgeks ning kõige lõpus saadab veel juuksur välisukseni, ning tänab, et sa ikka tema juurde juukseid lõikama tulid. Ükskord, kui eelmise kliendiga läks natuke kauem, toodi mulle tahvelarvuti, et ma saaks inglise keelseid filme vaadata, kuni ma ootan. Minuarust ikka väge hea teenindus, kusjuures nagu ma olen kogenud, ei ole igas kohas täpselt samoodi. Kuid hinnaklassilt on see koht keskmiste seas, mitte kõige odavam, kuid ka mitte väga kallis.
Kuid pildid on täna punastest ja kollastest lehtedest. Praegusel aastajal on puud värvilised, ning kõik pargid ja mäed on täis inimesi, kes neid siis imetleb. Mina käisin ka imetlemas.   

Korea reis

Eelmise nädalavahetuse veetsin Jaapani asemel hoopis Lõuna-Koreas. Minu reisi sihtkohaks oli Busan, mis asub riigi lõunaosas. Tegu on väga toreda mere ääres asuva linnaga. Võrreldes Jaapaniga, jäi silma hulga rohkem tänavatoidu müüjaid, kosmeetikapoodisid ning igasuguseid baare/restorane. Lisaks sellele on seal olemas ka prügikastid tänavatel, nii et päris tore vaheldus.

Busanisse saabudes oli mulle vastu tulnud üks tuttav kes siis lahkelt oli minu jaoks varunud linna kaardi ning paki niiskeid salvrätte. Kui minule salvrättide otstarve algul natuke segaseks jäi, siis varsti sai see selgeks – nimelt müüakse iga pool palju igasugust tänava toitu ning juba teel hotelli proovisime ühteist. Kui mina oleks kohe otsast järama hakanud,  siis minu tuttav jõudis mulle enne ka salvräti näppu pista, et ma oma käed saaks ikka ilusti puhtaks teha. Aga tuleb tunnistada, niiskete salvrättide pakk kotis oli tõesti mugav.

Oma Koreas veedetud aja jooksul jõudsin siis ka mõned turismiobjektid läbi käia. Näiteks ühes mereäärses templis, kus lisaks ilusale vaatele sai ka ühte suure kõhuga Buda kuju katsuda. See pidi titeõnne õuele tooma, lisaks sai visata münte ka akadeemilise edu Budale.

Kuigi Korea ja Jaapan on paljuski sarnased, on seal ka palju erinevusi. Näiteks süüakse Koreas tavaliselt metallist pulkadega, Jaapanis on pulgad aga pigem puust. Korea noored armastavad pigem teksaseid ja tosse kui miniseelikuid ning kui mõni inimene oskas natukenegi inglise keelt, siis proovis ta seda ka kohe harjutada ettejuhtuva välismaalase peal. Kuid ega neid välismaalasi seal väga palju silma ei hakanud. No vähemalt ühistranspordis ei jäänud küll väga silma, turisti  atraktsioonide juures neid ikka liikus. Kuna minu keeleoskused olid seal suhteliselt nullilähedased, siis õnnestus mul ka bussiga päris mitu korda oma peatusest mööda sõita, kuid õnneks leidsin alati õige teeotsa kätte. Kas siis kelleltki küsides või mõnda wifi võrku kasutades. Need on ka seal väga levinud, mitte nagu Jaapanis, kus kõik käivad oma isikliku tasku-wifiga ringi. Lisaks sellele on väga populaarsed nutiseadmed. Kõik vanaemad rongis surfasid ka netis. Ning siis muidugi veel see, et kui Jaapanis seistakse eskalaatoril ühel poolel (Tokyos vasakul pool) , et inimesed ikka mööda saaks ning rongi oodatakse järjekorras, siis Koreas seda ei ole.

Üldiselt oli väga tore reis. Korea toidud on väga head (no kimchi fänn ma küll ei ole), inimesed toredad ning lisaks õnnestus mul ka paari tuttavaga kokku saada, nii et igati õnnestunud reis.

Kawagoe festival

Kawagoe on linnake, mis asub Saitama prefektuuris, Tokyost põhjapool. Tuntud on see koht oma vanaaegse õhustiku poolest. Minu juurest sõidab sinna umbes tund aega ning sellel nädalavahetusel toimus seal festival. Minu jaoks oli tegu kõige suurema festivaliga, kuhu ma oma Jaapanis veedetud aja jooksul sattunud olen. Festivaliga käivad siin maal kaasas ka tänavakaupmehed, kes pakuvad enamasti head ja paremat kõhukinnituseks. Sellel festivalil olid lisaks jaapani tänavatoitudele arvukalt esindatud veel Türgi kebabi putkad ning ka paar Tai toidukohta. Lisaks pakuti võimalust püssist märki lasta ning kõik ümbritsevad kauplused (isegi apteek) ahvatlesid möödujaid oma päevapakkumistega. Kawagoe festivalil võib lisaks veel leida palju niinimetatud festivali hõljukeid (festival floats), mis on siis ratastele pandud käsitöö-ehitised, millega käiakse mööda tänavaid ringi. Ülemine ots on paljudel keeratav, nii et kui on jõutud ristmikule, siis keeratakse seda nii, et inimesed igal pool ümber näeks, mis hõlukis toimub. Nimelt on seal pillimehed (trummid, flööt) ning üks kostümeeritud tantsija. Igal juhul oli tore üritus ning Kawagoe on kindlasti ka koht, kuhu tasub minna isegi siis, kui seal mingit üritust ei ole.