Okutama

Tokyo ei ole ainult pilvelõhkujad ja suured rahvamassid. On olemas ka paigad nagu Okutama, kuhu suurlinna tuled ei ulatu, kuid mis on siiski ametlikult Tokyo. Praegu on siis aeg värviliste lehtede nautimiseks ja seda me eelmine pühapäev tegimegi.

Reis Nikkosse

Eelemise nädala neljapäeval tähistati Jaapanis kultuuri päeva, mis siis tähendas riigipüha ja vaba päeva. Nikkosse minek võttis aega umbes kolm tundi, seega pidime juba vara minema hakkama, et päeva maksimaalselt ära kasutada. Viimane odav rong, mis Nikkost Tokyo poole hakkas juba pool kuus õhtul tulema, nii et meile jäi ligikaudu 6 tundi, et seal ringi vaadata. Tegime nn maailmapärandi ringi. Kõige rohkem aega veetsime Taiyuin Mausoleumis ja Rinnoji templis, kus oli võimalus siseneda ka ruumidesse, mis muidu ei ole avalikkusele avatud. Selle põhjuseks oli siis Tokugawa Ieyasu 400s surmaastapäev. Järgmine kord avatakse need ruumid 100 aasta pärast.
Nikkos on palju asju teha ja vaadata, meie piirdusime kultuuripärandiga see kord, kuid reis oli tore ja ilm ilus.

Yamagatat külastamas

Käisin eelmine nädal Jaapani Roboti seltsi konverentsil ning lisaks sellele oli aega ka pisut ringi vaadata. Yamagata asub minu juurest minnes umbes 4h kaugusel ja kuna tegu oli ametlike kooli reisiga, siis sain ka kiirrongi ehk shinkanseniga sinna sõita.

Fuji mäge vallutamas

Ka see nädalavhetus oli väga teguderohke, nimelt Fuji mägi, mis on siis Jaapani kõige kõrgem mägi, sai vallutatud. Kõrgust on Fujil 3776 meetrit ja meie alustasime ronimist 5ndast jaamast ehk sis 2300 meetri kõrguselt. See on siis kõrgeim koht, kuhu on võimalik bussiga juurde pääseda. Fuji mägi on tegelikult aktiivne vulkaan, mis küll juba üle 300 aasta pole pursanud.
Fuji otsa ronimiseks on mitmeid radasid, kuid meie olime igavad ja otsustasime selle kõige populaarsema raja kasuks ja lisaks sellele tegime seda laupäeval, ehk siis kõige rahvarohkemal ajal. Kokku on rajal mitmeid mägi-onne, kus on võimalik puhata ja ka süüa-juua osta. Paljud matkajad teevad nii, et alustavad hommiku poole ronimist, siis magavad onnis natuke ja siis matkavad edasi, et mäe otsast päikesetõusu näha. Kuna nädalavahetused on kõige populaarsem aeg ronimiseks, siis olid kõik kõrgemal asuvad onnid juba broneeritud, ning me ronisime ühe jutiga otsa välja. Terve ülesmineku tee läbisime siis pimeduses. Kokku on Fujil 9 jaama ja siis tipp . Peale 8ndat jaama sattusime me suurde liiklusummikusse. Nimelt ühinevad kaks rada seal ning lisaks hakkasid inimesed, kes onnides magasid ka liikuma, nii et kitsa raja peal oli palju inimesi. Osad inimesed olid tulnud sinna suure matkagrupina ja nende giidid püüdsid neid gruppe siis koos hoida. Lisaks andis ka mäestiku haigus mõnikord tunda ja siis suur hulk inimesi peatus, et abivajajat aidata, mis tekitas veelgi ummikuid. Igal juhul kui silt ütles, et tipuni on jäänud nii 1h ronimist, siis tegelikkuses oli see 2 tundi kui mitte rohkem. Ülesse ronimise rada oli raskem, kui ma arvasin, kuid mitte nii väsitav, kui kartsin. Lisaks oli väga põnev üles minna. Kuid alla tulla oli nii igav, muudkui sikk-sakk sellise kivise liiva sees ja nendel sikk-sakkidel ei tundunud lõppu tulevat. Kuid kõik meie grupi 9 inimest jõudsid nii ülesse kui ka alla. Ja vaade oli suurepärane!