Kevad on väga märkamatult saabunud. Alles see oli, kui suur lumi tuli ning kuna Tokyos sellega midagi peale ei osatud hakata oli kohalike tegemisi mõnikord päris naljakas kõrvalt vaadata. Näiteks pole siin ei lumekoristus ega ka soolapuistamise autosid. Et aga teed libedad ei oleks, oli vaja puistata sinna mingisuguseid valgeid graanuleid. Seda siis tehti nii, et võeti üks tavaline veoauto, mis siis aeglaselt mööda tänavat sõitis, et siis inimene kastis saaks graanuleid tänavale puistata (see tume ja halva kvaliteediga pilt seal allpool).
Lisaks sellele olid märtsi tähtsündmusteks kindlasti ka presidendi külaskäik. Kuigi mul ilusat fotot koos presidendipaariga teha ei õnnestunud, oli siiski tegemist väga toreda õhtuga, kuhu ka Jaapanis elavad eestlased olid kutsutud. Kingituseks siis ka allolev pilt. Ka minu näolapike on seal :)
Veel mahtus vaheaja sisse ka järjekordne kolimine. Nüüd siis elan jälle ülikooli lähedal. Kuid kuna uus tuba oli vanast väiksem, oli sinna asjade mahutamine päris suur tegu. Kolimiseks rentisin auto samast kohast, kust ka mõlema suusareisi jaoks, siis olin ma töötajatele juba tuttav nägu. Ja kui mulle autot tuldi näitama, siis onu küsis, et kuule, ega sul üks must kinnas puudu äkki ei ole. Ma hakkasin mõtlema, et jah, ühte kinnast pole ma ammu enam näinud. Ja tuli välja, et olin selle eelmisel korral (nii kuuaega tagasi)autosse unustanud. Seekord sain siis kätte.
Paar päeva peale kolimist saabusid Jaapanisse Hellase segakoori (ma olen ka seal laulnud) esindajad. Nimelt tulid nad laulma koos minu ülikooli meeskooriga (kus ma praegu laulan). Peale suurt harjutamist toimus meil ka ülikoolis väike kontsert, kus kõlasid nii mõlema kollektiivi esindajate laulud kui ka kolm ühislaulu, millest üks oli eesti keeles. Jaapanlastel oli küll alguses natuke pusimist sellega, kuid minuarust said nad päris hästi hakkama.
No comments:
Post a Comment