Nädalavahetus Koreas

See esmapspäev, 18 juuli oli Jaapanis mere päev, mis siis tähendas puhkepäeva ja ka pikka nädalavahetust. Ja mida paremat teha, kui minna väikesele reisile. Meie sihtpunktiks seekord oli Seoul, mis on kahe tunnise lennukisõidu kaugusel. Hinna poolest on Korea odavam ning lisaks kõigele muule on Korea tuntud oma ilutoodete poolest. Ka mina tulin reisilt tagasi mitme uue potsikuga.

Kuid reisi kõige põnevam osa oli Põhja-Korea piiri külastus. Sinna saab minna vaid ametliku tuuriga, meie valisime terve päevase tuuri ja nägime palju huvitavat alates Korea sõjas kaustusel olnud kuuliaukudega rongist, Põhja-Korea poolt rajatud sissetungimise tunnelitest (nad kaevasid tunnelid, et ühel ilusal päeval Lõuna Koreasse sisse tungida, siia maani on avastatud 4 tunneli, kuid arvatavasti on avastamata tunneleid veel mitmeid.) kuni rongijaamani, millest loodetavasti ühel päeval hakkab läbi sõitma see rong, mis viib Seoulist Pyongyangi (Põhja-Korea pealinna). Ja kui giidi jutu järgi on suur unistus, et ühel päeval on korea üks suur ja tore riik, ning nad nii ootavad ühinemist rahulikult teel, siis minu korealasest tuttava jutu järgi on selline hoiak ainult vanemal generatsioonil, ning noorem põlvkond ei ole sellisest pühendamisest huvitatud, sest see tähendaks lihtsalt väga suurt raha ja muude ressursside kulutust selleks, et Põhja-Korea samale tasemel Lõuna koreaga tuua.


Selle ekskursiooni viimane huvipunkt oli Panmunjeomi külastus. See siis sõjaväe poolt kontrollitud ala külastuskeskus, kus siis läbirääkimiste korral kokku saadakse. Piirile on ehitatud maja, millest pool on põhja poolel ja pool lõuna poolel. Ja seal maja see on siis nii öelda võimalik piir ületada korraks. Kuigi paljude internetist leitud piltide peal on näha ka Põhja-Korea sõdureid, siis meie neid lähedalt ei näinud. Nad olid kaugemal oma poolel. Kuid Lõuna- Korea sõdurid olid seal täiesti olemas. Selle koha külastamiseks pidime me saatma kõigepealt oma passi koopiad, et meie taustu saaks kontrollida ja enne tuuri pidime veel ka allkirjastama paberi, mis ütles, et juhul kui meie tuuri ajal peaks põhja poolt mõni rünnak tehtama, siis meie turvalisust ei pruugi olla võimalik tagada. Igal juhul keegi kedagi ei rünnanud ja samal ajal kui meie vaatasime lõunast põhja poole ja tegime pilti, olid ka põhja poolel inimesed, kes meid vaatasid.
Aga muidu, Korea toit oli hea, inimesed sõbralikud ning kokkuvõttes üks väga tore nädalavahetus.

Korteri üürimine

Kuna minu ühika leping lõppeb varsti ning uuendamise võimalust ei ole, oli mul vaja otsida uus koht elamiseks. Valikus olid:
1. teine ühikas, mis on distantsilt küll mitte väga kaugel, kuid rongi kasutades tuleb sõita kolme rongiga ja aega võtaks see nii 1,5 tundi, et kooli jõuda, samas rent on odav (110 euri koos kommunaalidega, pluss  55 euri rongi pileti raha kuus), mööbel tuleb ka kaasa, kuid nii köök kui ka dušš on ühiskasutatavad.
2. Koht kus ma varem elasin, tuba koos kommunaalidega on  352 euri, rongi pilet 25 euri, kuid koht asub 2,5 km kaugusel rongijaamast. Seda vahet saaks siis sõita kas bussiga (3 euri edasi tagasi jaama päevas) või siis jalgrattaga. Jalgratas oleks väga hea variant, kui see koht ei asuks just mäe otsas. Hommikul oli jaama tore minna, kuid õhtul tagasi tulles nii tore enam ei olnud ning seda eriti veel suvel, kui ka peale päikeseloojangut on temperatuur 30 kraadi lähedal ning on hirmus niiske. Lisaks sellele, on kõik poed jaama juures, maja on suht eraldatud kohas. Kooli tulek võtaks umbes tunni.
3. Välismaalastele mõeldud jagatud maja. Üürihinnad on korteriga võrreldavad või isegi kallimad, kuid sissekolides on kulud minimaalsed. Tuleks maksta ainult tagatis. Mööbel olemas, ühis köök ja vannituba.
4. Üürida korter. Jaapani korterid tulevad reeglina ilma igasuguse mööblita. Lisaks sellele võivad algsed sissekolimise kulud olla väga kõrged.

Peale suurt kaalumist ja arvutamist, et kui palju ma kulutaks aega teel olemiseks, kui ma käiks esmaspäevast reedeni iga päev koolis (mida ma tegelikult ka teen) ja teeksin tööd, jõudsin järeldusele, et korteri üürimine läheduses on kõige parem variant. Mööbli saaksin endale kas siis mõnest foorumist või grupist, kus Jaapanist lahkuvad inimesed kas müüvad või annavad ära oma kaustatud asjad (neid asju liigub seal ikka päris palju).

Laupäeval vaatasin siis netist oma üürikortereid, tegin selgeks, mis on mis. Näiteks maja, mille tüüp on kortermaja (Apartment building) on tehtud metall võre ja puust seintega. See tähendab, ka siin seda, et kui naaber räägib oma korteris juttu või vaatab näiteks, telekat, jõuavad need hääled ka kõrvalolevasse tuppa. Mõis (masion) ei tähenda siin küll seda, mis eestis, vaid hoopis betoonist ehitatud maja. Kui kortermajad on väga tihti ainult kahe korruselised, siis mõisad on üldiselt kõrgemad. Põhimõtteliselt on tegemist Eesti mõistes kortermajaga. Kuna seal on seinad natuke paksemad, siis on ka heli isolatsioon parem, lisaks on mulle jäänud mulje, et nendes majades on kuidagi soojem (talvel) ja suvel ei ole nii palav. Vaatasingi siis välja kolm sovbivat kohta, mis vastasid minu otsingu tingimustele: üür maks 381 EUR, vähemalt 15 ruutu, puust põrand (mitte tatami), maja vanus alla 30 aasta ja asub ülikoolist maksimum 3 km kaugusel, hea oleks, kui oleks ka rongijaama lähedal.
Pühapäeval siis läksin kinnisvara firmasse, mis oli märgitud minu lemmik korteri juures. Kõigepealt lasti mul ankeet ära täita, millist kohta ma otsin ja siis küsiti, et millisest korterist ma huvitatud olen. Lubasid mind vaatama viia kortereid. Positiivne oli veel ka see, et kuigi teised korterid olid seal lehel märgitud teiste kinnisvarafirmade nime all, siis nad lubasid mind viia ka neid vaatama. Negatiivne oli aga see, et kõik agendid olid koguaeg hõivatud, nii et see kõik võttis ligi 2,5h aega, ning me polnud veel jõudnud kortereid vaatama. Leppisin kokku, et tulen järgmine hommik tagasi ja siis lähme vaatama. Kui ma siis esmaspäeval tagasi tulin, hakkas agent siis helistama ja kontrollima, et kas ta saab mulle neid kortereid näidata. Välja tuli selline asi, et minu kolmest valitud korterist üks oli juba välja üüritud (see internetis ei võeta neid kuulutusi siis kohe maha), teine koht pani tõstis hinda (tagatis suurem ja käendaja firma kallim), kui kuulis, et olen välismaalane ja kolmanda koha omanik (see minu lemmik korter) ei tahtnud välismaalasi, kuna kuskil lähedalolevas korteris pidi üks välismaalane elama ning ta pidi lärmakas olema...
Peale seda siis mu kinnisvaraagent hakkas uuesti pakkumisi läbi lappama, ning nii umbes kahekümnest pakkumisest, mis ta mulle lauale tõi ja läbi helistas, pooled olid juba välja üüritud, ülejäänutest pooled ei soovinud endale üürnikuks välismaalast ja mõnda ei olnud võimalik ka kätte saada. Lõpuks jäi lauale kaks pakkumist, mida ma siis ka vaatama läksin.
Esimene oli puit karkassiga majas, tore korter iseenesest, kuid aken oli ida poole, mis siis tähendaks suveti, et päike kütab toa ikka väga vara kuumaks. Teine koht aga oli betoonmajas, põranda plaan ei olnud küll nii hea, kui esimeses ja tegu on 5 korruse krteriga majas, kus pole lifti, kuid see-eest on seal olemas külmkapp, pesumasin ja omanik lubas ka voodi osta, aken on edela ja loode suunas ning üür oli sama, mis esimesel kohal. Nii et see sai minu valikuks. Omanik tuli mind ikka ise ka üle vaatama, tundus tore sell, tal pidi sõber Leedust olema.
Nüüd ma pean veel ootama, et omanik ametlikult ütleks, et on ok, et ma sinna kolin ja siis saab lepingu ära sõlmida lõplikult. Praegu olen oma esimese sissemakse teinud ja üüritingimuste lepingule ka juba alla kirjutanud, kuid seal pidi veel olema midagi, mis vaja teha ja alla kirjutada.

Osaka ja Shiga prefektuuri reis

Jaapanis oli riigipüha ja lisaks sellele oli meil koolis festival. See siis tähendas seda, et kokku viis järjestikkust puhkepäeva (no tegelikult oli avatud uste päev ka koolis, kus ma oleks pidanud osalema), ning mida muud teha, kui natuke avastada ümbrust. Praegu on ilus aeg vaadata värvilisi lehti ning seda me ka tegime. Käisime ära Shiga prefektuuris, Kyotos, Naras ja Osakas. Väga äge reis koos väga ägeda reisiseltskonnaga oli ja palju ilusaid pilte sai tehtud. Peale reisi avastasin ma, et pole oma e-lugerit ammu näinud. Peale natukest mõtlemist jõudsin selgusele, et arvatavasti jätsin selle minnes bussi. Peale kahte telefonikõnet tuli välja, et minu luger asub Osakas. Ja vähem kui 24 tunni pärast oli see jube minu juurde tagasi jõudnud!

Juuksuris käik ja punased lehed

Täna siis tuleb siis juttu sellest, kuidas ma olen siin juuksuris käinud. Mitte seda, et ma peale 2,5 aastat olen lõpuks otsustanud oma juukseid lõigata, aga kirjutanud ma sellest kunagi pole.
Kuigi olen siinoldud aja jooksul kahe erineva juuksuri juures käinud, kirjutan ainult oma ägedamast kogemusest. Seda kohta soovitas mulle üks tuttav ja tegemist on jaapani keelse kohaga. Nagu ka igal pool mujal, tuleb siin teha broneering, kuid tavaliselt on võimalik saada aeg ka järgmiseks päevaks. Tavaliselt võtab mu külastus aega nii tunni kanti, ning mis seal siis nii teistmoodi on, on teenindus, mis käib kõige sellega koos. Nimelt võetakse sisenedes mu üleriided ning kott, vajadusl saan omale pisikese koti, kuhu oma väärtuslik kraam sisse panna. Juuksuritoolis istudes pakutakse alati kommi ning vett, kui on pikem ootamine, näiteks värvimise ajal, pakutakse ka kohvi või teed. Lisaks sellele pannakse alati mu põlvedele tekk, et külm ei hakkaks, ning antakse padi ka põlvedele, et ajakirja lehitsedes oleks see ikka heal kõrgusel. Siin tegeleb juuksur ainult juuste lõikamise ning värvimise/muu hooldusega, kuid mitte pea pesemisega. Seda teevad siis niinimetatud õpipoisid. Kusjuures ka peapesemise ajaks, mis toimub kõrvaltoas, võetakse mu põlvetekk kaasa, et ikka oleks hea olla kui pead pestakse. Peapesu ruum on hämaralt valgustatud ning seal näidatakse loodusvideosid ning ka muusika on vastav. Peapesu ajaks saab valida, mis lõhnaga salvrätt sulle näo peale pannakse, et veepritsmete eest kaitsta näiteks meiki. Peale seda, kui mind on tagasi juhatatud juuksuritooli (kujuures iga kord, kui sa seal saalis ringi liigud, kuuleb hõikeid "otsukaresamadesu!" mis siis tõlkes võiks tähendada "küll sa oled palju vaeva näinud". See on siin viisakusväljend, mida kasutatakse, et näidata, et sinu panust millesegi on tähele pandud) tehakse veel peamassaaži. Siis tavaliselt lõikab juuksur juukseid ning peale seda viiakse veel korra juuksepesutuppa, et panna ka palsamit juustesse. Lõpus siis kuivatatakse juuksed ära, veel nii kammides, et isegi minu juuksed jäävad sirgeks ning kõige lõpus saadab veel juuksur välisukseni, ning tänab, et sa ikka tema juurde juukseid lõikama tulid. Ükskord, kui eelmise kliendiga läks natuke kauem, toodi mulle tahvelarvuti, et ma saaks inglise keelseid filme vaadata, kuni ma ootan. Minuarust ikka väge hea teenindus, kusjuures nagu ma olen kogenud, ei ole igas kohas täpselt samoodi. Kuid hinnaklassilt on see koht keskmiste seas, mitte kõige odavam, kuid ka mitte väga kallis.
Kuid pildid on täna punastest ja kollastest lehtedest. Praegusel aastajal on puud värvilised, ning kõik pargid ja mäed on täis inimesi, kes neid siis imetleb. Mina käisin ka imetlemas.